Proloog
Mis,
kus, milleks? Kerry maakond edela-Iirimaal on Iirimaa mägiseim piirkond.
Kolmest küljest Atlandi ookeani ja suure Kenmare jõega ümbritsetud looduskaunis
poolsaar, mille keskelt kõrgub riigi kõrgeim tipp Carrauntoohill oma 1040m
tipuga üle merepinna. Seni kuni on olemas Ryanair ja lend Tallinnast
Dublinisse, on sinna ligipääs soodne ja
mugav. Seega, miks mitte? Piirkond sobib nii nõudlikumale mitmepäevasest
katsumusest unistavale seljakotimatkajale, autoturistile, jalgratturile, aga
ka ühepäevast füüsilist koormust ja kauneid vaateid lootvale loodussõbrale.
Iirimaa stiilne külaelu, ohtralt lambasitta ja kraadivaene õhtune Guinessi õlu
on puhtaks boonuseks. 9-päevast kenasti märgistatud ja nii mägesid kui rannikut
läbiv matkatee kannabki nime Kerry Way ja on riigi üks populaarsemaid
mitmepäevamatku. Kui sõber Veldekas jõuluajal ilmselgelt eitavaid vastuseid
ootava ettepaneku matkaseltsilise leidmiseks tegi, siis sai vastatud jaatavalt
ja ettevalmistused võisid alata.
Eesmärgiks
oli läbida 8 päevaga ligi 200 km, seljas kõik eluks vajalik – telk, toit ja
riided ja minimaalselt kõike, mida elus tundub, et võiks vaja minna. Kindlasti
soovitan hankida korralik kaart, mida müüakse nii kohalikes poodides, aga
kodutöö tegemiseks saab seda tellida ka netist. Kodutöö on selliste reiside
puhul alati teretulnud. Kasvõi päevade kaupa maalriteibiga kiletatud toidupakid
säilitavad meeldivalt aega ja võtavad kokkuvõttes vähem kaalu ja ruumi, kui kaootiliselt
kokkuostetud toidukogused. Meie toidupagas meenutas küll paastulaagri vahelejäänud varustuspäeva, kuid kraapimaajavat
näljatunnet tunda ei tulnud. Kaasavõetud toidu eelarve kahele inimesele oli kümneks
päevaks 22 eurot. Varustuse juures tuleb arvestada erakordselt niisket kliimat
ja asjaolu, et asjad lihtsalt ei kuivagi ära. Seega õhtuks üks ring sooja ja
matkahigist puutumata sooja pesu ja suusamüts kulusid vägagi marjaks ära. Nagunii
kogu kott haiseb kodujõudmisel nii, et vannituba nõuab remonti. Üldiselt kehtib
vana hea reegel – lao ennast pealaest jalatallani goretexi täis ja siis võib
ilm olla milline iganes. Etteruttavalt võib öelda, et märjaks sai vaid ühe mehe
üks saabas ülearu sügavasse mutta astumise tõttu. Ville ja muidu haigusnähte ei
esinenud. Meditsiinilisi probleeme esines alajäsemete ülekoormusest tingitud
väsimussümptomitega nagu valutavad põlved, tuikavad liigesed,tavaline euroopa valulik
ümarkand ja jubedalt valutav varbaluu. Psühholoogilisi diagnoose matkajatele ei
pandud, enamus kiiksud oli enne ja pärast matka samal tasemel. Edasi lahkame
juhtumisi juba kronoloogiliselt.
1.matkapäev, 5.mai 2013 : Killarney – Black Valley (6
tundi, 540 kõrgusmeetrit)
Killarney on Kerry poolsaare
niinimetet pealinn. Umbes nagu Põlva. Dublinist käib sinna kenasti rong, mis
veedab läbi lamedate põllumaade kulgedes 3 esimest tundi. Saabudes Killarneysse
tabab meid esimene ootamatus – meie ettetellitud öömaja on pandud
uuestipakkumisele. Minu broneerimise hetkel kehtinud krediitkaart oli vahepeal vanaks
läinud ja meie katusealune oli pandud uuesti müüki. Arvestades asjaolu, et
piirkonnas toimus märkimisväärne autoralli ja kõik ööbimiskohad on kinni juba
paar kuud enne, on meil hullupööra vedamist, et saame siiski linade vahele. Une
soodustamiseks on majutusasutuse kõrval kena pubi, kus sodiks joonud Poola
töölisklass peab kohutava muusika saatel kellegi torumehe täisealiseks saamist.
Hommik on pilvine, kuid kuiv. Pakime kolad selga ja teeme esimesed sammud.
Entusiasm on nakkav, kulgeme kiires tempos. Esimesed kümmekond kilomeetrit on
kenad pargiteed, järve- ja mäevaated, kuid peatselt läheb tõsisemaks. Rada
tõuseb peale kohalikku kohustuslikku vaatamisväärsust, Torci koske, korralikud
meetrid vertikaalis ja kulgeb mööda vaatamisväärset mägismaad. Hakkab sadama
uduvihma. Maastikurajad on siiski veel
kenasti kõvad, üksikud laudteed mitte väga libedad ja mäkke ronivad
kivid haagivad kenasti. Viie tunni järel peame kivikiriku lävel 
lõuna, imeme sisse
ühe kuuma tomatisupi ja jätkame. Kaks viimast tundi on kuivad, kuid palju on
asfalti. See on matkajale ammune tõsiasi, et asfaltil liigud küll kiirelt, kuid
jalgade tervise hinnaga. Õnneks ei muutu olukord kuidagi frustreerivaks, oleme
6 tunni järel Black Valley’s ja ennetades algavat vihmasadu leiame end odavas,
kuid uues hostelis. Tuba ilmselt haiseb nagu gaasikamber, aga meiega koos mahub
sinna ka üks sõnaaher prantslane, kes haiseb veel hullemalt. Meie matka ajal on
tegu täieliku off-seasoniga, aga siiski laekub majja kaks perekonda lausa imikute
ja rasedatega. Meie reisi silmas pidades muutub ühe pereisa huvi meie vastu
üsna saatuslikuks. Nimelt soovitab ta meie plaane kuuldes neid muuta.
Plaanisime Iirimaa kõrgemat tippu võtta kolmandal matkapäeval,matkates mäe alla
ja siis rünnates. 20-kordse tipukogemusega pereisa soovitab kohe hosteli juures
otse mäkke põrutada ja üle tippude ronides üks päev kokku hoida. Mõttel on
jumet, eriti kaardilt distantsilist kokkuhoidu hinnates. Edasine õhtu möödub
kaarti uurides ja veel ühe kohaliku asjatundja kogemusi uurides. Tundub, et
igal oma maitse ja nägemine. Kasutame majas leviva wifi abi ja leiame kolmanda
lahenduse, mida lõpuks ka kasutame. Võlume enne und välja ka majas keelatud
õlled ja uinume kiirelt. Prantslane peeretas mitu korda öösel ja voodi kägiseb
igal keeramisel.
2.matkapäev, 6.mai 2013: Black Valley – Glencar via
Carrauntoohill (11,5 tundi, 1500 kõrgusmeetrit)
Veldekal
läheb kell 6 uni ära, haarab fotoka ja tuleb kohe õhinal tagasi – õues on kuiv,
ilm paljulubav. Ajan kange kere linade vahelt püsti, prantslane teeb nägu, et
ei kuule midagi. Määää! Keedame olematu koguse pakiputru, joome teed ja kohvi
ning minek. Vastupidiselt pereisa ja asjatundja soovitusele ründame tippu veidi
hiljem ja lähemalt. Nimelt asuvad lausa kolm Iirimaa kõrgemat punkti üksteise
kõrval ja tarvis on vallutada neist üks, et läbida hiljem kasvõi kõik. Himaalajamehed
ärge nüüd irvitage, aga 1500m tõusu me tol päeval kätte saime. Ja mitte kergete
seljakottidega. Keerame mäkke, otse risti samakõrgusjoontega. Sellise liikumise
eelis on kiire kõrguse kasv, miinuseks tohutu energiakulu. Maastik on läbiligunenud
heinamaa, pigem tuleb vaeva näha matkakeppide ja saapakandade mudast
kättesaamise kui edasiliikumisega. Tunniga oleme katnud pool tõusust,
pausetame, pildistame. Ilm on niiske,kuid ei saja. Selge ka. Vaade ülespoole
nii helget tulevikku ei luba. Umbes 700 kõrgusmeetri peal kaob nähtavus ja
tekib korralik tuul. Liikudes endiselt otse üles, saavutame 925-meetrise tipu
üsna kergelt. Tuul tipus on siiski hämmastav, lisame kihi riideid, talvemütsi
ja kindad. Nüüd on hea. Läbinähtamatu udu ei lase erilis vaateid nautida. Teadmine,
et kahele poole tipuharja jääb sadu meetreid kaldeid, ei mana peas kuidagi esile
mingeid fantaasiaid. Läbime endiselt läbivettinud heinamaid, lihtsalt tuul on
kõvem. Kaardilugemuslik praak tekitab üllatusliku mitmesajameetrise languse,
millele järgneb uuesti 400m tõus, seekord viimane, Carrauntoohillile.
Viiskümmend meetrit ja puhkus, kolmkümmend meetrit ja puhkus. Udu. Kuid siiski
hakkab peagi paistma kiirelt paremalt vasakule puhuvas udus 
tipputähistav rist.
1040m pole just mingi kõrgus, aga asi on suhteline. Iirimaa kõrgemate tippude
piirkond kannatab julgelt võrdlust Norraga. Kaugus ookeanist tipuni on alla
20km ja see annab välja kena suhtelise kõrguse, mis silmale pakub parasjagu
rõõmu. Jalgadele mitte nii väga. Teeme kohustusliku tipupildi ja alustame laskumist. Nüüd pakub ka loodus oma tugevaid külgi vaadata.
Sekunditeks hajub udu, vaated on meie ees. Ja kohe need ka kaovad. Eksime
turvalise allatulekuraja leidmisega ja teeme otsuse laskuda alla metsikul moel
– otse kivist lahvandust mööda. See ei ole tark otsus. Kalle on liiga suur,
turvalisus on küsitav igal sammul. Nähtav org asub siinsama, miskipärast jõuame
sinna peale 1,5-tunnist liigseid jõuvarusid nõudvat laskumist. Kukun korra,
esimesest kivist kinni ei saa, jalad ei haagi ka. Teine kivi jääb siiski
näppude taha, libisemine peatub. Kaotan matkakepi kummist ja libisemisttakistava
otsa. 
Kivid libisevad, väldime vertikaalis kohakuti sattumist kivilaviini
võimalikkuse tõttu. See kõik oli loll otsus, aga see oli otsus. Turvalisele
kaldele jõudes teeme lõunapausi, keedame makarone. Jalad värisevad pingutusest.
Nii nagu laia jõge vaadates ja tema laiust kordades alahinnates,
tuleb sellega arvestada ka mägedes. Edasine laskumine Kerry Way peale on küll
turvaline, aga tänu liigniiskusele on käimine nagu soos. Päris Kerry Way marsruut
tippe nimelt ei läbi. Aeglane, samme valides, kepiga mutta vajudes. Edeneme
aeglaselt, aga sihikindlalt. Ilm on siiski väga hea ja matkamiseks ideaalne.
Päeva viimase tunni sisustab asfalt, mis paneb ülekoormusest kannatavatele
jäsemetele korraliku paugu. Lõpetame päeva ühe postkontori hoovis, mille külge
oli ka kenasti külarahva huvides pubi ehitatud. Ei saa öelda, et sealseid
rüüpeid poleks proovinud. Magame vesise maapinna peale pandud telgis, uni peale
11-tunnist katsumust murraks ka puunajal püstiseistes.
3.matkapäev, 7.mai 2013: Glencar – Glenbeigh (4 tundi, 400
kõrgusmeetrit)
Katkematu uni kitsas telgis lõpeb
kell 7. Esmane vaade telgist välja sunnib tuletõrjuja kiirusel riietuma ja
kolima pubi otsas oleva varikatuse alla. Taevas on potisinine, ulub vali tuul
ja sekka tulevad esimesed sajuhood. Sööme eriti napi ja maitsevaba
hommikupudru, pakime niisked riided kokku ja alustame. Tänaseks lubame endale
vaid 4-tunnise astumise üle kergemat sorti kuru. Jalad on veel eilset meeles
pidamas, midagi hullu siiski pole. Rada on vaheldusrikas – murused jõekaldad,
metsavahed, raiesmikud, asfalti ka sekka ja päeva lõpuks nime järgi tuuline
mäekuru (Windy Gap),kus saame kena tagantuule saatel horisontaalselt
vihmamöllu. Plaanitud nelja tunniga oleme kohal, istume Gleinbeigh esimeses pubis
ja lakume rahustava stouti. Ilmselt iga kõrts ja asutus, kuhu meie satume,
haiseb sel ajal vahvalt. Võtku kohalikud seda kui kultuurilist eripära ja oma
viga, et sellise uhke matkaraja sinna on ehitanud. Praegusel aastaajal olime küll vist ainsad
Kerry Way kõndijad. Majutusasutused on praktiliselt suletud, kämppariplatsidel
ulub tuul ja iga kohalik imestab siiralt meie ajastuse üle. Lovely Irish
weather! Plaanime tänagi telki pugeda, kuigi sajab tihedalt, kuid meil veab
nüüdki. Kämpimisplatsi ainus valvejoodik pakub meile võimalust kolida ühisköögi
põrandale, kuna nagunii kedagi sinna ei tule. Ruum on küll külm ja kõle, aga
siiski katusega. Lisaks on meie kasutuses köök ja dušširuum, ei saa nuriseda.
Paneme Vikerraadio aknalauale mängima ja tunneme end nagu kodus. Ainus tilk
tõrva oli asjaolus, et kohalik pood ei müünud õlut. Aga ilma pubita pole
muidugi ühtegi Iirimaa küla, nii siingi. Limpsime mõned kooresed õhtujoogid ja
uni saab jälle kiirelt meist jagu. Ahjaa, homme on ühe matkaselli sünnipäev,
pubis tellime selleks niiöelda lahtist viskit, et pidupäev ei jääks vaid
vihmavee või õllega tähistamiseks. Aga sellest juba edaspidi.
4.matkapäev, 8.mai 2013: Glenbeigh – Derrymore (7 tundi,
600 kõrgusmeetrit)
Gleinbeigh
tervitab hommikul niiske, kuid sademeteta ilmaga. Terve öö on siiski kallanud
ja öösel virgudes ei olnud erilist soovi hommikul ärgata. Asume varakult teele,
ees palju tunde üsna muutlikku maastikku. Esimesed 1,5 tundi möödub nürilt
asfalti läbides, kuid peagi pakub loodus ühe kauneima vaate kogu matka jooksul.
Paistma hakkab Atlandi ookean ja matkarada kerib end kohe merekaldal sellest
ligi 450m ülespoole. Kulgeme kitsal mägirajal, paremal 400m kukkumist,
vasakul mõnisada meetrit tõusvat mäge. Vägagi ülev vaatepilt pakub palju
pildistamisvõimalusi ja seda ka kasutan. Tark tegu, poole tunni pärast algab
kogu matka kõige rajum vihmasadu, millega kaasneb ülitugev tuul. Maru muutub
stiihhiaks, vesi sajab ka alt üles. Selja ja koti vahel voolab jääkülm juga,
prillikandjana ma ühtegi sammu ette ei näe. Pead maas, seljad küürus kannatame
ära ja kui poole tunniga ilm rahuneb, nendime rahustavat fakti – meie riided ja
saapad on seespoolt kuivad. Vaid minu seljakott on vaatamata kilekattele märg,
mis märg. Täna õhtuks on vaja saada katuse alla ja varustus kuivama panna.
Veldeka põlved karjuvad puhkuse järele.
5 tunni järel leiame papitükile kirjutatud ja lambaaiale klammerdatud päästva
täheühendi B&B (Bed&Breakfast) ja loeme päeva päästetuks. Aga kuna tegu
on hooajavälise ajaga, siis koht teenust ei paku. Kuid abistavad inimesed on
iirlased küll. Peremees näitab meile kaardil kätte ligi 2 tunnise jalutuskäigu
kaugusel oleva järgmise samalaadse asutuse ja lausa helistab sinna ette
teatades kahe suht sooda matkamehe liikvelolekust. Seda teeb ta meie teadmata,
saame sellest aimu alles kohal olles. Suured tänud selle eest! Viimasel kahel
tunnil taastub horisontaalsuunaline vihmasadu ja külmad joad ning nähtamatu
nähtavus vaid kõrgendavad ootusi soojale ruumile ja kuivadele riietele. Kaldume
seetõttu Kerry Wayst natuke kõrvale, aga kaarti uurides peame lihtsalt hommikul
võtma ette ühe korraliku tõusu naabermägedele ja pääseksime jälle rajale
tagasi. Teoorias ilus ja lihtne. Jõuame soovitatud öömajani 7- tunnise päeva
järel, oli ka viimane aeg. Jalad arvavad juba ammu, et minge persse lollid, ma
tahame puhata! Ukse avab tädi Catherine, kes meenutab vist kõigile vanaema.
Toas põleb kamin, laual tee koorega ja vahvlid...Lausa piinlik on ennast selle
peale tõsiseks matkameheks lugeda. Saame asjad ööga enamvähem kuivaks, kuigi
maja on külm ja kõle, aknad tuult ei pea. Siinkohal on paslik selgitada B&B
olemust. Tegemist on tõeliste kodumajatustega, kust kodust lahkunud lastest
tühjaks jäänud toad pannakse raha teenima. Enamasti on külaliste käsutuses pool
maja, köök, elutuba ja magamistuba, sanitaarblokk. Hiljem satume ka elamisse,
kus perenaine lausa kodust lahkub ja elame majas nagu omanikud. Usaldus
missugune, kurb kui keegi seda kunagi kuritarvitama hakkab. Uneks limpsime
sünnipäevamaigulise 200 grammi viskit, mis küll kuhugi ei mõju. Paremini mõjub
magamistoa seinal olev aktimaal, kus väärib eraldi äramärkimist maalmeistri
uskumatu detailsus allpool naba elundkonna kujutamises. Und see siiski ei sega.
Matka selgroog sai selle päevaga murtud.
5.matkapäev, 9.mai 2013: Derrymore – Waterville (6 tundi,
900 kõrgusmeetrit)
Hommikusöök
on maja poolt. Istume klassikalises inglise söögitoas, vaatame klassikalist
inglise ilma läbi uduste akende ja sööme tüüpilist Iirimaa halba hommikusööki.
Full Irish breakfast – kaks kehva maitsega vorsti, kaks verikäkki,
praemuna, praepeekon ja kuumad tomatid. Kõik see kompott ajab alati pooleks
päevaks rõvedalt krooksuma ja reisi lõpuks tuleb sellest tõeline kopp ette.
Veel hullem on aga näiteks samalaadne eine Šotimaal, kus tomatid ka on ära
võetud ja asendatud rasvaste ubadega. Salati värskendavast maitsest ei tasu
unistada. Aga see ei ole nüüd koht pikemalt peatumiseks, kuuma veega
segatavatest kaerahelvestest on siinne toit ikkagi palju palju parem ja kõhud
saame kenasti energiat täis. Muffinilaadsed saiakesed olid küll väga maitsvad,
maasikad Hispaaniast olid maasika maitsega. Täname lahket perenaist ja pistame
jalad niisketesse saabastesse ning astume vihmasesse keskkonda. Kerry Wayle
tagasipääsemiseks peame ronima üles väga ligasest ja jõgedeks muutunud
radadest, kuid üllatuseks saame sellega ligi tunniga kenasti hakkama. Edasi
kulgeb rada mööda mäeharju üles alla roomates. Lihtsalt kogu pinnas on
totaalselt läbi vettinud ja iga samm sisaldab lisaks niisama astumisele ka
saapa sikutamist mudast. Rajad on jõekesteks muutunud, ohutut sammu tuleb
lakkamatult otsida. Imen siiski korra kummiku vett täis ja see on juba halb
märk – päev ju alles algas. Mägesid katab katkematu udu, vaateid pole. Kulgeme
läbi tuulise, märja vati nägemata mitte midagi peale enda varvaste. Kuivatame
end laskumise järel ühes külas postkontoris. Saame pidevalt kohalikelt
kinnitusi erakordselt külmast ja märjast kevadest. Loomadel lautades lõppevat
sööt, heinamaadele neid lasta ei saa, vajuvad sisse. Viljakas põllumajandusmaa
peab ostma loomasööta sisse Prantsusmaalt. Üldse sai kinnitust, et Eesti
kliimal pole häda midagi. Iirimaal sajab 2/3 aastast, talvel on minimaalsed
temperatuurid pigem plussis, suvine maksimum 18..20 kraadi, kontidesse vist
poeks hallitus kiirelt sisse. Jätkame teed Waterville’i nimelise linna poole
üle järjekordse mäemassiivi tõustes. Distantsiliselt olematus kauguses olev
ookeaniäärne väikelinn on käeulatuses, aga lähemale ei tule. Maastik mäeharjal
on soo mis soo. Ehitame kohati lausa leitud aialippidest sildu, igat sammu
tuleb hoolikalt valida – üks saabas on mul veel ju kuiv. Siin tabab meid ka
kõvim tuul, mida elus olen kogenud. Seekord puhub ta mind ka korra pikali. Eks
see tule veidi ka väsimuse ja pinnase arvele panna, aga tuul suudab eest
puhuda ka prillid. Ilm on õnneks selge, vaatepildid suurepärased ja kogemus
pigem naljakas. Laskume Waterville’i ja rikume järjekordse pubi sisekliima.
Öömaja linnas oli ettebroneeritud backpackerite odavhostel, kuid siiski saame
oma toa. 
Peldik ja köök on ühine, maja hipilikult segamini, aga igati noobel.
Maja peavad kaks noort perenaist, kellest üks umbkeelne asiaat. Hommikuks on
mõlemite näod ja pead öisest prassimisest täiesti sassis ja 8 tagastatava euro
tuvastamine ja kokkulugemine noorele Aasia neiule kõrgem matemaatika. Teeme viskidegustatsiooni ja joome uneks veel
paar poest ostetud õlut. Magame nagu surnud, föönitatud saapad ja sokid aknal
aromaatsel moel ürituse peaolemust meenutamas.6.matkapäev, 10.mai 2013: Waterville – Castlecove (6 tundi, 600 kõrgusmeetrit)
7.matkapäev, 11.mai 2013: Castlecove – Blackwater (8,5
tundi, 700 kõrgusmeetrit)
Castlecovest
teeleasudes külastame peaaegu UNESCO kultuuripärandiks peetavat ilma sideaineta
kividest laotud ja üle 2500 aasta vanust rõngaslinnust. See tekitab meile küll kolme asfaldil läbitavat lisakilomeetrit, aga teeme seda seljakottideta
ja läbime maa lausa joostes. Vorm on tänaseks saavutanud päris hea taseme,
tõusud tulevad kergemalt, koti raskus on keha raksuskeskme ajus ära muutnud,
kõik toimib. Ka jalad on tipupäeva kannatused ära seedinud ja tunduvad üsna
värsked. Rõngaslinnusest leige arheoloogiahuvi tõttu palju kõnelda pole,
lihtsalt muljetavaldav, kuidas kivi kivi peale laotud asi aastatuhandeid
kahjustusteta püsib – ehitajad, võtke õppust. 200 matsi muidugi 8 aastaks
objektile saada vist ei tule täna kõne alla. Jätkame Kerry Wayl, järgneb mitu
tundi korralikke mudatõuse, paar kergemat platood ja vaid näpuotsaga vihma, mis
ei sunni isegi fotokat peitma. Ilus. Läbime kirjude majadega Sneemi linnakese,
puhkame tunni. Plaan on jätkata nii kaua kuni jalad kannavad, et jätta
viimaseks päevaks normaalne kogus kilomeetreid. Jätkame mööda maanteed, kuna
kõrvalkulgevas mudamülkaks muutunud matkarajal kulgeksime kaks korda
aeglasemalt. Vaated on fjordilikud. 20 km järel, millest viimased 7..8 on
möödunud asfaldil, hakkavad jalad jälle oma arvamust avaldama. Ilm on kuiv,
kuid üsna ähvardav. Telkimine ei tule jutuks, lihtsalt kohti ei ole. Märkame
silti B&B, kuid rajalt 3 kilomeetrit eemal, mis tähendaks meile 6 kilomeetrit lisakäimist. Me
võtame selle käimise. Ka kõige märjemas unenäos ei oska kujutada ette, et leiad
öömaja, mille kõrval on pubi ja pood, mis müüb õlut. Jumal on iirlane! Magame
kaunis eramajas, perenaine unustab meid hommikul üldse ära ja toimetame köögis
ise. Jäänud on vaid viimased 15 kilomeetrit ja kaks tõusu.
8.matkapäev, 12.mai 2013: Blackwater – Kenmare (6 tundi,
500 kõrgusmeetrit)
Jalad
on eilsest väga tümad, aga ees on vaid viimased 10 miili minemist. Alustame
asfaltil, jätkame asfaltil ja siis suunab tee meid loogilises suunas jälle
asfaltile. Mida kuradit? Kus on kaardil märgitud pinnasetee? Asfalt tapab jalgu
kõige rohkem ja meie omad on nagunii poolkoomas. Midagi on pildil valesti.
Rajatähistus siiski suunab edasi ja edasi, oodatud tõuse ei tule. Puhkame,
joome mööduva jõe poolkuivaks ja uurime kaarti. Läbitud asfalt kulgeb läbi uute
kinnisvaraarenduste, mis kõik on tühjad. Masuaeg tabas iirlasi väga rängalt,
eestlased hoidku selles osas mokk maas. Sealsed uusehitised on külade kaupa
tühjad ja müügis, muru niidavad vaid lambad. Kes ja millal nendesse kolib, ei
tea ilmselt keegi. Kuigi Iirimaa on tänaseks suuremad raskused seljatanud, tuli
neil siiski oma kõrget elukvaliteedi latti nii palju langetada, et inimesed
langesid ilmselt üsna stressi. Eestis pole latt eriti kõrge olnud ja kukkumine
pehmem. See selleks. Pehmem ei ole meie jalgadel kui avastame, et rajameister
oligi lisanud selle kauni 7-kilomeetrise kinnisvaralõigu rajale ja viimased
tõusud alles ootavad meid ees. Psühholoogiliselt mitte just parim uudis, aga
võta või jäta. Võtame ka paari tunniga tuiskavas uduvihmas viimased soised mäed
ja Kenmare hakkab udus paistma. Finišisirge möödub muidugi asfaltil, aga nüüd
on juba savi. Lõpetame matka piduliku KOFF õlle avamisega Kenmare keskpargis ja
risustame ühe pubi õhu. Õhtuseks vürtsiks kuuleme järgmisel päeval algavast
bussijuhtide üleriiklikust streigist, meilgi on just siis plaan bussiga
Dublinisse naaseda. Varustame end kohalike taksistide numbritega ja ei võta
asja liigselt südamesse. 
Olgu etteöeldud, et buss ei tulegi, kuid paari valesti hääletamise, taksosõidu ja plaanimata hirmkalli rongisõiduga oleme peagi Dublinis. Aga Siim Kallasele me veel sellise transpordikorralduse kohta kirjutame, raisk!
Lisainfot: www.kerryway.com
Teised reisid:
2007 Ladakh, Põhja India
2010 Põhja-Korea
2013 Kambodža ja Vietnam
2013 Kerry Way, Iirimaa
2014 Tai ja Laos
2014 Tšernobol
2015 Egiptus
2016 Iisrael ja Palestiina
2016 Transnistria ja Odessa
2017 Lõuna-Aafrika Vabariik
2017 Jordaania
2017 Balkanimaad
2018 Hiina ja Põhja-Korea piiridel
2019 Omaan
