Reisikiri - Kerry Way, Iirimaa



Proloog

Mis, kus, milleks? Kerry maakond edela-Iirimaal on Iirimaa mägiseim piirkond. Kolmest küljest Atlandi ookeani ja suure Kenmare jõega ümbritsetud looduskaunis poolsaar, mille keskelt kõrgub riigi kõrgeim tipp Carrauntoohill oma 1040m tipuga üle merepinna. Seni kuni on olemas Ryanair ja lend Tallinnast Dublinisse, on  sinna ligipääs soodne ja mugav. Seega, miks mitte? Piirkond sobib nii nõudlikumale mitmepäevasest katsumusest unistavale seljakotimatkajale, autoturistile, jalgratturile, aga ka ühepäevast füüsilist koormust ja kauneid vaateid lootvale loodussõbrale. Iirimaa stiilne külaelu, ohtralt lambasitta ja kraadivaene õhtune Guinessi õlu on puhtaks boonuseks. 9-päevast kenasti märgistatud ja nii mägesid kui rannikut läbiv matkatee kannabki nime Kerry Way ja on riigi üks populaarsemaid mitmepäevamatku. Kui sõber Veldekas jõuluajal ilmselgelt eitavaid vastuseid ootava ettepaneku matkaseltsilise leidmiseks tegi, siis sai vastatud jaatavalt ja ettevalmistused võisid alata.

Eesmärgiks oli läbida 8 päevaga ligi 200 km, seljas kõik eluks vajalik – telk, toit ja riided ja minimaalselt kõike, mida elus tundub, et võiks vaja minna. Kindlasti soovitan hankida korralik kaart, mida müüakse nii kohalikes poodides, aga kodutöö tegemiseks saab seda tellida ka netist. Kodutöö on selliste reiside puhul alati teretulnud. Kasvõi päevade kaupa maalriteibiga kiletatud toidupakid säilitavad meeldivalt aega ja võtavad kokkuvõttes vähem kaalu ja ruumi, kui kaootiliselt kokkuostetud toidukogused. Meie toidupagas meenutas küll paastulaagri vahelejäänud varustuspäeva, kuid kraapimaajavat näljatunnet tunda ei tulnud. Kaasavõetud toidu eelarve kahele inimesele oli kümneks päevaks 22 eurot. Varustuse juures tuleb arvestada erakordselt niisket kliimat ja asjaolu, et asjad lihtsalt ei kuivagi ära. Seega õhtuks üks ring sooja ja matkahigist puutumata sooja pesu ja suusamüts kulusid vägagi marjaks ära. Nagunii kogu kott haiseb kodujõudmisel nii, et vannituba nõuab remonti. Üldiselt kehtib vana hea reegel – lao ennast pealaest jalatallani goretexi täis ja siis võib ilm olla milline iganes. Etteruttavalt võib öelda, et märjaks sai vaid ühe mehe üks saabas ülearu sügavasse mutta astumise tõttu. Ville ja muidu haigusnähte ei esinenud. Meditsiinilisi probleeme esines alajäsemete ülekoormusest tingitud väsimussümptomitega nagu valutavad põlved, tuikavad liigesed,tavaline euroopa valulik ümarkand ja jubedalt valutav varbaluu. Psühholoogilisi diagnoose matkajatele ei pandud, enamus kiiksud oli enne ja pärast matka samal tasemel. Edasi lahkame juhtumisi juba kronoloogiliselt.



1.matkapäev, 5.mai 2013 : Killarney – Black Valley (6 tundi, 540 kõrgusmeetrit)
Killarney on Kerry poolsaare niinimetet pealinn. Umbes nagu Põlva. Dublinist käib sinna kenasti rong, mis veedab läbi lamedate põllumaade kulgedes 3 esimest tundi. Saabudes Killarneysse tabab meid esimene ootamatus – meie ettetellitud öömaja on pandud uuestipakkumisele. Minu broneerimise hetkel kehtinud krediitkaart oli vahepeal vanaks läinud ja meie katusealune oli pandud uuesti müüki. Arvestades asjaolu, et piirkonnas toimus märkimisväärne autoralli ja kõik ööbimiskohad on kinni juba paar kuud enne, on meil hullupööra vedamist, et saame siiski linade vahele. Une soodustamiseks on majutusasutuse kõrval kena pubi, kus sodiks joonud Poola töölisklass peab kohutava muusika saatel kellegi torumehe täisealiseks saamist. Hommik on pilvine, kuid kuiv. Pakime kolad selga ja teeme esimesed sammud. Entusiasm on nakkav, kulgeme kiires tempos. Esimesed kümmekond kilomeetrit on kenad pargiteed, järve- ja mäevaated, kuid peatselt läheb tõsisemaks. Rada tõuseb peale kohalikku kohustuslikku vaatamisväärsust, Torci koske, korralikud meetrid vertikaalis ja kulgeb mööda vaatamisväärset mägismaad. Hakkab sadama uduvihma. Maastikurajad on siiski veel kenasti kõvad, üksikud laudteed mitte väga libedad ja mäkke ronivad kivid haagivad kenasti. Viie tunni järel peame kivikiriku lävel
lõuna, imeme sisse ühe kuuma tomatisupi ja jätkame. Kaks viimast tundi on kuivad, kuid palju on asfalti. See on matkajale ammune tõsiasi, et asfaltil liigud küll kiirelt, kuid jalgade tervise hinnaga. Õnneks ei muutu olukord kuidagi frustreerivaks, oleme 6 tunni järel Black Valley’s ja ennetades algavat vihmasadu leiame end odavas, kuid uues hostelis. Tuba ilmselt haiseb nagu gaasikamber, aga meiega koos mahub sinna ka üks sõnaaher prantslane, kes haiseb veel hullemalt. Meie matka ajal on tegu täieliku off-seasoniga, aga siiski laekub majja kaks perekonda lausa imikute ja rasedatega. Meie reisi silmas pidades muutub ühe pereisa huvi meie vastu üsna saatuslikuks. Nimelt soovitab ta meie plaane kuuldes neid muuta. Plaanisime Iirimaa kõrgemat tippu võtta kolmandal matkapäeval,matkates mäe alla ja siis rünnates. 20-kordse tipukogemusega pereisa soovitab kohe hosteli juures otse mäkke põrutada ja üle tippude ronides üks päev kokku hoida. Mõttel on jumet, eriti kaardilt distantsilist kokkuhoidu hinnates. Edasine õhtu möödub kaarti uurides ja veel ühe kohaliku asjatundja kogemusi uurides. Tundub, et igal oma maitse ja nägemine. Kasutame majas leviva wifi abi ja leiame kolmanda lahenduse, mida lõpuks ka kasutame. Võlume enne und välja ka majas keelatud õlled ja uinume kiirelt. Prantslane peeretas mitu korda öösel ja voodi kägiseb igal keeramisel.

2.matkapäev, 6.mai 2013: Black Valley – Glencar via Carrauntoohill (11,5 tundi, 1500 kõrgusmeetrit)
 
Veldekal läheb kell 6 uni ära, haarab fotoka ja tuleb kohe õhinal tagasi – õues on kuiv, ilm paljulubav. Ajan kange kere linade vahelt püsti, prantslane teeb nägu, et ei kuule midagi. Määää! Keedame olematu koguse pakiputru, joome teed ja kohvi ning minek. Vastupidiselt pereisa ja asjatundja soovitusele ründame tippu veidi hiljem ja lähemalt. Nimelt asuvad lausa kolm Iirimaa kõrgemat punkti üksteise kõrval ja tarvis on vallutada neist üks, et läbida hiljem kasvõi kõik. Himaalajamehed ärge nüüd irvitage, aga 1500m tõusu me tol päeval kätte saime. Ja mitte kergete seljakottidega. Keerame mäkke, otse risti samakõrgusjoontega. Sellise liikumise eelis on kiire kõrguse kasv, miinuseks tohutu energiakulu. Maastik on läbiligunenud heinamaa, pigem tuleb vaeva näha matkakeppide ja saapakandade mudast kättesaamise kui edasiliikumisega. Tunniga oleme katnud pool tõusust, pausetame, pildistame. Ilm on niiske,kuid ei saja. Selge ka. Vaade ülespoole nii helget tulevikku ei luba. Umbes 700 kõrgusmeetri peal kaob nähtavus ja tekib korralik tuul. Liikudes endiselt otse üles, saavutame 925-meetrise tipu üsna kergelt. Tuul tipus on siiski hämmastav, lisame kihi riideid, talvemütsi ja kindad. Nüüd on hea. Läbinähtamatu udu ei lase erilis vaateid nautida. Teadmine, et kahele poole tipuharja jääb sadu meetreid kaldeid, ei mana peas kuidagi esile mingeid fantaasiaid. Läbime endiselt läbivettinud heinamaid, lihtsalt tuul on kõvem. Kaardilugemuslik praak tekitab üllatusliku mitmesajameetrise languse, millele järgneb uuesti 400m tõus, seekord viimane, Carrauntoohillile. Viiskümmend meetrit ja puhkus, kolmkümmend meetrit ja puhkus. Udu. Kuid siiski hakkab peagi paistma kiirelt paremalt vasakule puhuvas udus

tipputähistav rist. 1040m pole just mingi kõrgus, aga asi on suhteline. Iirimaa kõrgemate tippude piirkond kannatab julgelt võrdlust Norraga. Kaugus ookeanist tipuni on alla 20km ja see annab välja kena suhtelise kõrguse, mis silmale pakub parasjagu rõõmu. Jalgadele mitte nii väga. Teeme kohustusliku tipupildi ja alustame laskumist. Nüüd pakub ka loodus oma tugevaid külgi vaadata. Sekunditeks hajub udu, vaated on meie ees. Ja kohe need ka kaovad. Eksime turvalise allatulekuraja leidmisega ja teeme otsuse laskuda alla metsikul moel – otse kivist lahvandust mööda. See ei ole tark otsus. Kalle on liiga suur, turvalisus on küsitav igal sammul. Nähtav org asub siinsama, miskipärast jõuame sinna peale 1,5-tunnist liigseid jõuvarusid nõudvat laskumist. Kukun korra, esimesest kivist kinni ei saa, jalad ei haagi ka. Teine kivi jääb siiski näppude taha, libisemine peatub. Kaotan matkakepi kummist ja libisemisttakistava otsa.
Kivid libisevad, väldime vertikaalis kohakuti sattumist kivilaviini võimalikkuse tõttu. See kõik oli loll otsus, aga see oli otsus. Turvalisele kaldele jõudes teeme lõunapausi, keedame makarone. Jalad värisevad pingutusest. Nii nagu laia jõge vaadates ja tema laiust kordades alahinnates, tuleb sellega arvestada ka mägedes. Edasine laskumine Kerry Way peale on küll turvaline, aga tänu liigniiskusele on käimine nagu soos. Päris Kerry Way marsruut tippe nimelt ei läbi. Aeglane, samme valides, kepiga mutta vajudes. Edeneme aeglaselt, aga sihikindlalt. Ilm on siiski väga hea ja matkamiseks ideaalne. Päeva viimase tunni sisustab asfalt, mis paneb ülekoormusest kannatavatele jäsemetele korraliku paugu. Lõpetame päeva ühe postkontori hoovis, mille külge oli ka kenasti külarahva huvides pubi ehitatud. Ei saa öelda, et sealseid rüüpeid poleks proovinud. Magame vesise maapinna peale pandud telgis, uni peale 11-tunnist katsumust murraks ka puunajal püstiseistes.


3.matkapäev, 7.mai 2013: Glencar – Glenbeigh (4 tundi, 400 kõrgusmeetrit)
Katkematu uni kitsas telgis lõpeb kell 7. Esmane vaade telgist välja sunnib tuletõrjuja kiirusel riietuma ja kolima pubi otsas oleva varikatuse alla. Taevas on potisinine, ulub vali tuul ja sekka tulevad esimesed sajuhood. Sööme eriti napi ja maitsevaba hommikupudru, pakime niisked riided kokku ja alustame. Tänaseks lubame endale vaid 4-tunnise astumise üle kergemat sorti kuru. Jalad on veel eilset meeles pidamas, midagi hullu siiski pole. Rada on vaheldusrikas – murused jõekaldad, metsavahed, raiesmikud, asfalti ka sekka ja päeva lõpuks nime järgi tuuline mäekuru (Windy Gap),kus saame kena tagantuule saatel horisontaalselt vihmamöllu. Plaanitud nelja tunniga oleme kohal, istume Gleinbeigh esimeses pubis ja lakume rahustava stouti. Ilmselt iga kõrts ja asutus, kuhu meie satume, haiseb sel ajal vahvalt. Võtku kohalikud seda kui kultuurilist eripära ja oma viga, et sellise uhke matkaraja sinna on ehitanud.  Praegusel aastaajal olime küll vist ainsad Kerry Way kõndijad. Majutusasutused on praktiliselt suletud, kämppariplatsidel ulub tuul ja iga kohalik imestab siiralt meie ajastuse üle. Lovely Irish weather! Plaanime tänagi telki pugeda, kuigi sajab tihedalt, kuid meil veab nüüdki. Kämpimisplatsi ainus valvejoodik pakub meile võimalust kolida ühisköögi põrandale, kuna nagunii kedagi sinna ei tule. Ruum on küll külm ja kõle, aga siiski katusega. Lisaks on meie kasutuses köök ja dušširuum, ei saa nuriseda. Paneme Vikerraadio aknalauale mängima ja tunneme end nagu kodus. Ainus tilk tõrva oli asjaolus, et kohalik pood ei müünud õlut. Aga ilma pubita pole muidugi ühtegi Iirimaa küla, nii siingi. Limpsime mõned kooresed õhtujoogid ja uni saab jälle kiirelt meist jagu. Ahjaa, homme on ühe matkaselli sünnipäev, pubis tellime selleks niiöelda lahtist viskit, et pidupäev ei jääks vaid vihmavee või õllega tähistamiseks. Aga sellest juba edaspidi.


4.matkapäev, 8.mai 2013: Glenbeigh – Derrymore (7 tundi, 600 kõrgusmeetrit)

Gleinbeigh tervitab hommikul niiske, kuid sademeteta ilmaga. Terve öö on siiski kallanud ja öösel virgudes ei olnud erilist soovi hommikul ärgata. Asume varakult teele, ees palju tunde üsna muutlikku maastikku. Esimesed 1,5 tundi möödub nürilt asfalti läbides, kuid peagi pakub loodus ühe kauneima vaate kogu matka jooksul. Paistma hakkab Atlandi ookean ja matkarada kerib end kohe merekaldal sellest ligi 450m ülespoole. Kulgeme kitsal mägirajal, paremal 400m kukkumist, vasakul mõnisada meetrit tõusvat mäge. Vägagi ülev vaatepilt pakub palju pildistamisvõimalusi ja seda ka kasutan. Tark tegu, poole tunni pärast algab kogu matka kõige rajum vihmasadu, millega kaasneb ülitugev tuul. Maru muutub stiihhiaks, vesi sajab ka alt üles. Selja ja koti vahel voolab jääkülm juga, prillikandjana ma ühtegi sammu ette ei näe. Pead maas, seljad küürus kannatame ära ja kui poole tunniga ilm rahuneb, nendime rahustavat fakti – meie riided ja saapad on seespoolt kuivad. Vaid minu seljakott on vaatamata kilekattele märg, mis märg. Täna õhtuks on vaja saada katuse alla ja varustus kuivama panna. Veldeka põlved karjuvad puhkuse järele. 5 tunni järel leiame papitükile kirjutatud ja lambaaiale klammerdatud päästva täheühendi B&B (Bed&Breakfast) ja loeme päeva päästetuks. Aga kuna tegu on hooajavälise ajaga, siis koht teenust ei paku. Kuid abistavad inimesed on iirlased küll. Peremees näitab meile kaardil kätte ligi 2 tunnise jalutuskäigu kaugusel oleva järgmise samalaadse asutuse ja lausa helistab sinna ette teatades kahe suht sooda matkamehe liikvelolekust. Seda teeb ta meie teadmata, saame sellest aimu alles kohal olles. Suured tänud selle eest! Viimasel kahel tunnil taastub horisontaalsuunaline vihmasadu ja külmad joad ning nähtamatu nähtavus vaid kõrgendavad ootusi soojale ruumile ja kuivadele riietele. Kaldume seetõttu Kerry Wayst natuke kõrvale, aga kaarti uurides peame lihtsalt hommikul võtma ette ühe korraliku tõusu naabermägedele ja pääseksime jälle rajale tagasi. Teoorias ilus ja lihtne. Jõuame soovitatud öömajani 7- tunnise päeva järel, oli ka viimane aeg. Jalad arvavad juba ammu, et minge persse lollid, ma tahame puhata! Ukse avab tädi Catherine, kes meenutab vist kõigile vanaema. Toas põleb kamin, laual tee koorega ja vahvlid...Lausa piinlik on ennast selle peale tõsiseks matkameheks lugeda. Saame asjad ööga enamvähem kuivaks, kuigi maja on külm ja kõle, aknad tuult ei pea. Siinkohal on paslik selgitada B&B olemust. Tegemist on tõeliste kodumajatustega, kust kodust lahkunud lastest tühjaks jäänud toad pannakse raha teenima. Enamasti on külaliste käsutuses pool maja, köök, elutuba ja magamistuba, sanitaarblokk. Hiljem satume ka elamisse, kus perenaine lausa kodust lahkub ja elame majas nagu omanikud. Usaldus missugune, kurb kui keegi seda kunagi kuritarvitama hakkab. Uneks limpsime sünnipäevamaigulise 200 grammi viskit, mis küll kuhugi ei mõju. Paremini mõjub magamistoa seinal olev aktimaal, kus väärib eraldi äramärkimist maalmeistri uskumatu detailsus allpool naba elundkonna kujutamises. Und see siiski ei sega. Matka selgroog sai selle päevaga murtud.



5.matkapäev, 9.mai 2013: Derrymore – Waterville (6 tundi, 900 kõrgusmeetrit)

Hommikusöök on maja poolt. Istume klassikalises inglise söögitoas, vaatame klassikalist inglise ilma läbi uduste akende ja sööme tüüpilist Iirimaa halba hommikusööki. Full Irish breakfast – kaks kehva maitsega vorsti, kaks verikäkki, praemuna, praepeekon ja kuumad tomatid. Kõik see kompott ajab alati pooleks päevaks rõvedalt krooksuma ja reisi lõpuks tuleb sellest tõeline kopp ette. Veel hullem on aga näiteks samalaadne eine Šotimaal, kus tomatid ka on ära võetud ja asendatud rasvaste ubadega. Salati värskendavast maitsest ei tasu unistada. Aga see ei ole nüüd koht pikemalt peatumiseks, kuuma veega segatavatest kaerahelvestest on siinne toit ikkagi palju palju parem ja kõhud saame kenasti energiat täis. Muffinilaadsed saiakesed olid küll väga maitsvad, maasikad Hispaaniast olid maasika maitsega. Täname lahket perenaist ja pistame jalad niisketesse saabastesse ning astume vihmasesse keskkonda. Kerry Wayle tagasipääsemiseks peame ronima üles väga ligasest ja jõgedeks muutunud radadest, kuid üllatuseks saame sellega ligi tunniga kenasti hakkama. Edasi kulgeb rada mööda mäeharju üles alla roomates. Lihtsalt kogu pinnas on totaalselt läbi vettinud ja iga samm sisaldab lisaks niisama astumisele ka saapa sikutamist mudast. Rajad on jõekesteks muutunud, ohutut sammu tuleb lakkamatult otsida. Imen siiski korra kummiku vett täis ja see on juba halb märk – päev ju alles algas. Mägesid katab katkematu udu, vaateid pole. Kulgeme läbi tuulise, märja vati nägemata mitte midagi peale enda varvaste. Kuivatame end laskumise järel ühes külas postkontoris. Saame pidevalt kohalikelt kinnitusi erakordselt külmast ja märjast kevadest. Loomadel lautades lõppevat sööt, heinamaadele neid lasta ei saa, vajuvad sisse. Viljakas põllumajandusmaa peab ostma loomasööta sisse Prantsusmaalt. Üldse sai kinnitust, et Eesti kliimal pole häda midagi. Iirimaal sajab 2/3 aastast, talvel on minimaalsed temperatuurid pigem plussis, suvine maksimum 18..20 kraadi, kontidesse vist poeks hallitus kiirelt sisse. Jätkame teed Waterville’i nimelise linna poole üle järjekordse mäemassiivi tõustes. Distantsiliselt olematus kauguses olev ookeaniäärne väikelinn on käeulatuses, aga lähemale ei tule. Maastik mäeharjal on soo mis soo. Ehitame kohati lausa leitud aialippidest sildu, igat sammu tuleb hoolikalt valida – üks saabas on mul veel ju kuiv. Siin tabab meid ka kõvim tuul, mida elus olen kogenud. Seekord puhub ta mind ka korra pikali. Eks see tule veidi ka väsimuse ja pinnase arvele panna, aga tuul suudab eest puhuda ka prillid. Ilm on õnneks selge, vaatepildid suurepärased ja kogemus pigem naljakas. Laskume Waterville’i ja rikume järjekordse pubi sisekliima. Öömaja linnas oli ettebroneeritud backpackerite odavhostel, kuid siiski saame oma toa. Peldik ja köök on ühine, maja hipilikult segamini, aga igati noobel. Maja peavad kaks noort perenaist, kellest üks umbkeelne asiaat. Hommikuks on mõlemite näod ja pead öisest prassimisest täiesti sassis ja 8 tagastatava euro tuvastamine ja kokkulugemine noorele Aasia neiule kõrgem matemaatika.  Teeme viskidegustatsiooni ja joome uneks veel paar poest ostetud õlut. Magame nagu surnud, föönitatud saapad ja sokid aknal aromaatsel moel ürituse peaolemust meenutamas.


6.matkapäev, 10.mai 2013: Waterville – Castlecove (6 tundi, 600 kõrgusmeetrit)
Ilm ärgates kaunis, eelpooltoodud lugu aasialikust rahalugemisest lisas korraliku annuse huumorit päeva alguseks. Watervillest lahkudes saame väikse sahmaka vihma, aga etteöeldult jäi see ka päeva viimaseks. Esimene tund trambime jalgade rõõmuks nad asfaltil soojaks. Vaated on ilusad, ilm selge, karge ja tuuline. Päev päevalt läheb aina jahedamaks, kodused uudised 27 soojakraadist tunduvad ulmevaldkonda kuuluvaks. Rada tõuseb laugjalt ligi 300m kõrgusele, väga meeldiv jalutuskäik. Puhkame 3 tunni peal Caherdanieli nimelises kümnekonna majaga linnakeses. Keedame tatart, sööme viinerit ja teeme poes magusatele saiadele käivet. Vaikselt tiksub lootus metsikust telkimisest, kuid järgmise kolme tunni jooksul selgub selle ürituse lootusetus. Kogu piirkond on tarastatud eramaa, telkijad saavad kaheraudsest karistatud. Tagantjärgi tarkusena oleme siiski õnnelikud järgmise katusealuse üle, kuhu päeva lõpetuseks öömaja saame. Saja aastast vana kääksuvat mõisalaadset nunnade ja munkade vanadekodu pole sellest asjast ilmselt eriti kõpitsetud, aga meile sobib kenasti. Majapidajanna on väga väsinud olemusega ehk 55-aastane proua, kelle kätte sobiks kenasti mootorsaag, millega öösel meie peal Saag 14 valmis filmida. Kindlasti hoiti keldris purkides ohtralt mahalõigatud päid ja laupäeviti toimuvad majas satanistlikud orgiad. Kolm neli õhtust pubikülastajat lisavad oma puuduliku olemisega sellisele fantaasialennule veel innukust. Magame siiski rahulikult ja oleme hommikul ärgates ühes tükis. Full Irish sisse ja rõvekrooksude saatel algab 7.matkapäev.

7.matkapäev, 11.mai 2013: Castlecove – Blackwater (8,5 tundi, 700 kõrgusmeetrit)

Castlecovest teeleasudes külastame peaaegu UNESCO kultuuripärandiks peetavat ilma sideaineta kividest laotud ja üle 2500 aasta vanust rõngaslinnust. See tekitab meile küll kolme asfaldil läbitavat lisakilomeetrit, aga teeme seda seljakottideta ja läbime maa lausa joostes. Vorm on tänaseks saavutanud päris hea taseme, tõusud tulevad kergemalt, koti raskus on keha raksuskeskme ajus ära muutnud, kõik toimib. Ka jalad on tipupäeva kannatused ära seedinud ja tunduvad üsna värsked. Rõngaslinnusest leige arheoloogiahuvi tõttu palju kõnelda pole, lihtsalt muljetavaldav, kuidas kivi kivi peale laotud asi aastatuhandeid kahjustusteta püsib – ehitajad, võtke õppust. 200 matsi muidugi 8 aastaks objektile saada vist ei tule täna kõne alla. Jätkame Kerry Wayl, järgneb mitu tundi korralikke mudatõuse, paar kergemat platood ja vaid näpuotsaga vihma, mis ei sunni isegi fotokat peitma. Ilus. Läbime kirjude majadega Sneemi linnakese, puhkame tunni. Plaan on jätkata nii kaua kuni jalad kannavad, et jätta viimaseks päevaks normaalne kogus kilomeetreid. Jätkame mööda maanteed, kuna kõrvalkulgevas mudamülkaks muutunud matkarajal kulgeksime kaks korda aeglasemalt. Vaated on fjordilikud. 20 km järel, millest viimased 7..8 on möödunud asfaldil, hakkavad jalad jälle oma arvamust avaldama. Ilm on kuiv, kuid üsna ähvardav. Telkimine ei tule jutuks, lihtsalt kohti ei ole. Märkame silti B&B, kuid rajalt 3 kilomeetrit eemal, mis tähendaks meile 6 kilomeetrit lisakäimist. Me võtame selle käimise. Ka kõige märjemas unenäos ei oska kujutada ette, et leiad öömaja, mille kõrval on pubi ja pood, mis müüb õlut. Jumal on iirlane! Magame kaunis eramajas, perenaine unustab meid hommikul üldse ära ja toimetame köögis ise. Jäänud on vaid viimased 15 kilomeetrit ja kaks tõusu.


8.matkapäev, 12.mai 2013: Blackwater – Kenmare (6 tundi, 500 kõrgusmeetrit)

Jalad on eilsest väga tümad, aga ees on vaid viimased 10 miili minemist. Alustame asfaltil, jätkame asfaltil ja siis suunab tee meid loogilises suunas jälle asfaltile. Mida kuradit? Kus on kaardil märgitud pinnasetee? Asfalt tapab jalgu kõige rohkem ja meie omad on nagunii poolkoomas. Midagi on pildil valesti. Rajatähistus siiski suunab edasi ja edasi, oodatud tõuse ei tule. Puhkame, joome mööduva jõe poolkuivaks ja uurime kaarti. Läbitud asfalt kulgeb läbi uute kinnisvaraarenduste, mis kõik on tühjad. Masuaeg tabas iirlasi väga rängalt, eestlased hoidku selles osas mokk maas. Sealsed uusehitised on külade kaupa tühjad ja müügis, muru niidavad vaid lambad. Kes ja millal nendesse kolib, ei tea ilmselt keegi. Kuigi Iirimaa on tänaseks suuremad raskused seljatanud, tuli neil siiski oma kõrget elukvaliteedi latti nii palju langetada, et inimesed langesid ilmselt üsna stressi. Eestis pole latt eriti kõrge olnud ja kukkumine pehmem. See selleks. Pehmem ei ole meie jalgadel kui avastame, et rajameister oligi lisanud selle kauni 7-kilomeetrise kinnisvaralõigu rajale ja viimased tõusud alles ootavad meid ees. Psühholoogiliselt mitte just parim uudis, aga võta või jäta. Võtame ka paari tunniga tuiskavas uduvihmas viimased soised mäed ja Kenmare hakkab udus paistma. Finišisirge möödub muidugi asfaltil, aga nüüd on juba savi. Lõpetame matka piduliku KOFF õlle avamisega Kenmare keskpargis ja risustame ühe pubi õhu. Õhtuseks vürtsiks kuuleme järgmisel päeval algavast bussijuhtide üleriiklikust streigist, meilgi on just siis plaan bussiga Dublinisse naaseda. Varustame end kohalike taksistide numbritega ja ei võta asja liigselt südamesse.


Olgu etteöeldud, et buss ei tulegi, kuid paari valesti hääletamise, taksosõidu ja plaanimata hirmkalli rongisõiduga oleme peagi Dublinis. Aga Siim Kallasele me veel sellise transpordikorralduse kohta kirjutame, raisk!

Lisainfot: www.kerryway.com